Tegelikult on meie igapäevaelus külmutusmeetoditest teatud arusaam või kuuldud. Näiteks tavalised kliimaseadmed kasutavad jahutamiseks kompressoreid, samas kui pooljuhtjahutust kohtab meie igapäevaelus suhteliselt vähem. Viimastel aastatel on aga sagenenud termoelektrilise jahutuse rakendusstsenaariumid tarbekaupades ning see on tasapisi ka tavainimeste elu vaatevälja jõudnud, näiteks mobiiltelefonide soojust hajutavad tagakaaned ja autode külmikud uutes energiasõidukites jne.
TEC toimimise paremaks mõistmiseks vaatame esmalt selle sisemist struktuuri. TEC-i tuumaks on pooljuhttermopaar (tera), mis jaguneb üldiselt P-tüüpi ja N-tüüpi.
"Ekstrudeeritud termoelektrilised materjalid" viitavad pooljuhtühenditele, mida töödeldakse ekstrusiooni teel – tootmistehnikaga, kus materjal surutakse läbi matriitsi, et moodustada pidevaid kujundeid, mis on optimeeritud termoelektrilise energia muundamiseks.
Joonisel on kujutatud meie termoelektrilise välja kolme peamise efekti skemaatilised diagrammid: need on Seebecki efekt, Peltieri efekt ja Thomsoni efekt. Seekord uurime William Thomsonit ja tema suurt avastust – Thomsoni efekti.
19. sajandi alguses Prantsusmaal Somme'is kalibreeris kellassepp nimega Jean-Charles Peltier (lühemalt Peltier) lugematute tundide skaalasid täpsete hammasratastega. Kui ta aga 30-aastaselt viili ja nooneerija nihiku maha pani ning selle asemel prisma ja voolumõõtja kätte võttis, sündis nii tema elutee ja teadusajaloo ristumiskoht – see kunagine meistrimees graveeritakse termoelektrilise füüsika verstapostile kui "Peltier-efekti" avastaja.
Õun purustas Newtoni mõtted universaalsest gravitatsioonist. Kes siis leidis võtme termoelektrimaailma avamiseks? Astume TEC-i arenguajalukku ja termoelektrimaailma.
